Kunst kui teraapia
16.-21. mail toimus Firenzes Europass programmi „Igaüks on õpetamist väärt“ toetusel õpetajate koolitus “Kunst kui teraapia”. Koolitusel osales õpetajaid üle Euroopa – Ungarist, Belgiast, Soomest, Hispaaniast, Portugalist, Poolast ja Eestist. Koolitust viis läbi õpetaja Monica Ogaz, kes on pärit Mehhikost. Ta tuli 20 aastat tagasi Itaaliasse kunsti õppima, armus ja jäigi Firenzesse elama. Koolitus toimus õpetaja Monica stuudios Borgo degli Albici tänaval. Iga päev tegelesime maalimisega ja päeva lõpetuseks oli ka loeng vastava päeva teemal. Käsitlesime selliseid teemasid nagu tunded, emotsioonid, kunsti ravitsev mõju, ilu ja inetus. Maalisime erinevaid värvitoone kasutades pilte endast, millised me oleme ja kes on meie ümber, meile tähtsad inimesed; oma lemmikkohtadest, mis aitavad meil ennast laadida ja oma tassi täita; emotsioone – millisena kujutame rõõmu, kurbust, hirmu ja viha. Pärast pildi valmimist palus õpetaja meil moodustada 3-4 liikmelised rühmad ning arutleda pildil kujutatu üle ja jagada oma mõtteid käsilolevast teemast. Emotsioonidest rääkides küsis õpetaja, milliseid emotsioone me oskame nimetada. Põhiemotsioonid on rõõm, kurbus, hirm ja viha. Tänapäeval ei osata enam öelda, mida tuntakse, 90% päevast oleme autopiloodi peal, nii et meil pole aega emotsioonideks, me oleme liiga hõivatud ja oma nutimaailmas kinni, me ei saa ilma telefonita enam väljagi minna. Kui küsida kelleltki, et mida sa tunned on tavaline vastus: “Ma ei tea!”. Väga tähtis on õpetada lastele, kuidas emotsioone ära tunda. Seda tuleb teha nii kodus kui koolis, õpetada, et kõik tunded on lubatud ja kuidas erinevate tunnetega toime tulla. Tuleb õpetada väljendama nii rõõmu, kurbust, hirmu kui ka viha. Viha on huvitav emotsioon – see näitab, et me ei aktsepteeri antud olukorda. Tuleb õppida viha kasutama – kuidas öelda teisele inimesele midagi ilma teda hävitamata ja samal ajal ennast selgeks tehes. Rõõm paneb meid tundma ennast rohkem elusana, avatumana. Kurbus on armastus ja kaotus, kui meil on kurb kogemus, siis meil on võimalus läbi elada valu ja selle läbi saame me lähedasemaks. Hirm on kasulik ellujäämise seisukohalt. Siis on veel kadedus. Kadedust on kahte liiki – hea kadedus – tahan oma elus midagi muuta, et saada sama heaks nagu teine inimene. Halb kadedus – sinul on, minul pole. Kui oled kontaktis oma tunnetega, siis sa saad kontakti ka oma õpilastega.
Õpilastega tuleb vestelda erinevatel teemadel, et viia neid kunstile lähemale ja õpetada nägema kunsti sisse, et nad kasutaksid oma aju mõtlemiseks. Kuidas defineerida kunsti? Mis teeb mõne asja ilusaks, mis inetuks? Mis on ilu? Asja teevad ilusaks huvi ja nauding ja õpetajad peaksid mõtlema, kuidas oma õpilased tuua tõelisesse ellu, kuidas tekitada nendes huvi ja panna nende silmad särama. Igas asjas võib leida ilu ja midagi head. Jõudsime järeldusele, et ilu on vaataja silmades – mis ühele tundub inetu, võib olla teie jaoks ilus. Näiteks 2,5 miljonit aastat tagasi oli kõige ilusam asi pihukirves, see näitas inimese intelligentsust, kuna Homo Erectusel polnud kõnet, siis pihukirves oli kõne eellane. Kunstil on ka ravitsev mõju. Me kõik oleme sarnased ja samas ka unikaalsed. Tegime sõrmejälje harjutust, mida õpetaja Monica soovitas kasutada immigrantidega kunstiteraapiat tehes. Harjutust võis teha oma emakeeles, siis on see mõjusam. Joonistasime sõrmejälje ja
kirjutasime kaartele ja joontele võimalikult palju omadussõnu, kes ma olen, mida mulle teha meeldib, kuidas ma end identifitseerin. 19. sajandi alguses hakkasid arstid kasutama vaimsete häiretega inimeste ravimiseks kunstiteraapiat. Tuleb olla loov, sest läbi loovuse leiab lahenduse. Kunstiteraapia keskendub protsessile mitte tulemusele. Kunstiteraapia on kasulik, sest rahustab ja aitab keskenduda. Eriti mõjus on see hüperaktiivsete laste aitamiseks ja ka autistlike laste sotsiaalsete suhete arendamiseks. Kunstitunnis saab edukalt kasutada vaikuseminuteid rahunemiseks ja enne tööle asumist tunnetada oma hingelist seisundit, kuulata oma südant ja hingata ning keskenduda.
