16.-21. mail toimus Firenzes Europass programmi „Igaüks on õpetamist väärt“
toetusel õpetajate koolitus “Kunst kui teraapia”.
Koolitusel osales õpetajaid üle Euroopa – Ungarist, Belgiast, Soomest, Hispaaniast,
Portugalist, Poolast ja Eestist.
Koolitust viis läbi õpetaja Monica Ogaz, kes on pärit Mehhikost. Ta tuli 20 aastat tagasi
Itaaliasse kunsti õppima, armus ja jäigi Firenzesse elama. Koolitus toimus õpetaja Monica
stuudios Borgo degli Albici tänaval. Iga päev tegelesime maalimisega ja päeva lõpetuseks oli
ka loeng vastava päeva teemal.
Käsitlesime selliseid teemasid nagu tunded, emotsioonid, kunsti ravitsev mõju, ilu ja inetus.
Maalisime erinevaid värvitoone kasutades pilte endast, millised me oleme ja kes on meie
ümber, meile tähtsad inimesed; oma lemmikkohtadest, mis aitavad meil ennast laadida ja oma
tassi täita; emotsioone – millisena kujutame rõõmu, kurbust, hirmu ja viha. Pärast pildi
valmimist palus õpetaja meil moodustada 3-4 liikmelised rühmad ning arutleda pildil kujutatu
üle ja jagada oma mõtteid käsilolevast teemast.
Emotsioonidest rääkides küsis õpetaja, milliseid emotsioone me oskame nimetada.
Põhiemotsioonid on rõõm, kurbus, hirm ja viha. Tänapäeval ei osata enam öelda, mida
tuntakse, 90% päevast oleme autopiloodi peal, nii et meil pole aega emotsioonideks, me
oleme liiga hõivatud ja oma nutimaailmas kinni, me ei saa ilma telefonita enam väljagi
minna. Kui küsida kelleltki, et mida sa tunned on tavaline vastus: “Ma ei tea!”. Väga tähtis on
õpetada lastele, kuidas emotsioone ära tunda. Seda tuleb teha nii kodus kui koolis, õpetada, et
kõik tunded on lubatud ja kuidas erinevate tunnetega toime tulla. Tuleb õpetada väljendama
nii rõõmu, kurbust, hirmu kui ka viha.
Viha on huvitav emotsioon – see näitab, et me ei aktsepteeri antud olukorda. Tuleb õppida
viha kasutama – kuidas öelda teisele inimesele midagi ilma teda hävitamata ja samal ajal
ennast selgeks tehes.
Rõõm paneb meid tundma ennast rohkem elusana, avatumana. Kurbus on armastus ja kaotus,
kui meil on kurb kogemus, siis meil on võimalus läbi elada valu ja selle läbi saame me
lähedasemaks.
Hirm on kasulik ellujäämise seisukohalt. Siis on veel kadedus. Kadedust on kahte liiki – hea
kadedus – tahan oma elus midagi muuta, et saada sama heaks nagu teine inimene. Halb
kadedus – sinul on, minul pole. Kui oled kontaktis oma tunnetega, siis sa saad kontakti ka
oma õpilastega.

Õpilastega tuleb vestelda erinevatel teemadel, et viia neid kunstile lähemale ja õpetada
nägema kunsti sisse, et nad kasutaksid oma aju mõtlemiseks. Kuidas defineerida kunsti? Mis
teeb mõne asja ilusaks, mis inetuks? Mis on ilu? Asja teevad ilusaks huvi ja nauding ja
õpetajad peaksid mõtlema, kuidas oma õpilased tuua tõelisesse ellu, kuidas tekitada nendes
huvi ja panna nende silmad särama. Igas asjas võib leida ilu ja midagi head. Jõudsime
järeldusele, et ilu on vaataja silmades – mis ühele tundub inetu, võib olla teie jaoks ilus.
Näiteks 2,5 miljonit aastat tagasi oli kõige ilusam asi pihukirves, see näitas inimese
intelligentsust, kuna Homo Erectusel polnud kõnet, siis pihukirves oli kõne eellane.
Kunstil on ka ravitsev mõju. Me kõik oleme sarnased ja samas ka unikaalsed. Tegime
sõrmejälje harjutust, mida õpetaja Monica soovitas kasutada immigrantidega kunstiteraapiat
tehes. Harjutust võis teha oma emakeeles, siis on see mõjusam. Joonistasime sõrmejälje ja
kirjutasime kaartele ja joontele võimalikult palju omadussõnu, kes ma olen, mida mulle teha
meeldib, kuidas ma end identifitseerin.
19. sajandi alguses hakkasid arstid kasutama vaimsete häiretega inimeste ravimiseks
kunstiteraapiat. Tuleb olla loov, sest läbi loovuse leiab lahenduse. Kunstiteraapia keskendub
protsessile mitte tulemusele. Kunstiteraapia on kasulik, sest rahustab ja aitab keskenduda.
Eriti mõjus on see hüperaktiivsete laste aitamiseks ja ka autistlike laste sotsiaalsete suhete
arendamiseks. Kunstitunnis saab edukalt kasutada Vaikuseminuteid rahunemiseks ja enne
tööle asumist tunnetada oma hingelist seisundit, kuulata oma südant ja hingata ning
keskenduda.