Valged sandid käivad ringi,
kannavad nad musti kingi.
Kadrisanti jookseme,
viljaõnne jagame.
Nii vahvasti laulsid täna väikesed kadrisandid 1.c klassist.
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis kujunes välja juba 16. sajandil. Kadripäeva peeti naiste pühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd ning alustasid tubaste ketrus- ja käsitöödega.
Kadripäeva lahutamatu osa – kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane “kadrisant” tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest.
Tüüpiline kadrirituaal nägi välja järgnev: mindi ilusaks maskeerituna ja valgesse riietatuna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima, peresid külastama ja ande koguma. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppa tulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaulu.
Aegade jooksul on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi ja kui algselt palusid kadrid rohkem toiduaineid, siis hiljem asendusid need villade jm näputööks vajalikuga. Mida aeg edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused.
